Mihkel Kunnus rääkis «Radaris» avameelselt alkoholiprobleemist: pohmell on paras põrgu

Veel kuu aega tagasi ei olnud suuremal osal Eesti rahvast aimugi, mis toimus ühe noore pere kodus, kuid see muutus ühel hetkel detsembrikuus, kui ajakirjandus sai teada, et 34-aastane Mihkel Kunnus on oma elukaaslast mitmel korral löönud.

Kirjanikuna tuntud Mihkel Kunnus mõisteti kriminaalkorras süüdi naise löömises raskendavatel asjaoludel. Nagu selgus, oli raskendavateks asjaoludeks alkohol. Täna räägib Kunnus esimest korda Kanal 2 saates «Radar» ausalt enda alkoholiprobleemist ning sellest, kui lihtne on kainena püsida.

«Tere, mina olen Mihkel, ma olen alkohoolik,» ütleb Kunnus lause, mis kõlab justkui mõnest välismaisest filmist. Kuid nii mõnegi eestlase jaoks on see fakt, mida on endale ja teistele raske tunnistada. Veel raskem on alkoholismist aga rääkida telekaamerate vahendusel. Ka Kunnus tunnistab, et paljudele tema sõpradele-tuttavatele-lähedastele ei pruugi tema avameelne intervjuu meeldida.

Kuid täna jagab Kunnus siiski oma loo «Radari» vaatajatega. Ta samastub paljudega – maal kasvanud poiss, lõpetanud kohaliku gümnaasiumi ning suundunud siis suuremasse linna – Tartusse ülikooli. 2008. aastal lõpetas ta semiootika ja kulturoloogia eriala. Siinsamas Tartus ta elab ja toimetabki. Ülikoolis käies kuulus ta üliõpilasseltsi Veljesto ja just siin enda jaoks tuttavas olulises kohas ta meiega kohtuda soovibki.

Gümnaasiumis põhimõtteline karsklane

Üks esimesi asju, mida ta intervjuus ütleb, on see, et gümnaasiumis ei oleks ta osanud arvatagi, et temal võiks välja areneda alkoholisõltuvus.

«Kui ma läksin gümnaasiumi, siis ma olin ikka täiesti põhimõtteline karsklane,» teatab Mihkel Kunnus, kes esimest korda proovis alkoholi alles 17-aastaselt. Alkoholi joomine sai talle tavaks alles ülikoolis.

«Sotsialiseerumine käib väga käsikäes alkoholiga tänapäeval, et see on väga levinud. Reede õhtuti minnakse sõpradega välja, juuakse midagi, minnakse peole kuhugi. Üldiselt piirduti reedega, alguses kindlasti. Ma olin üsna kohusetundlik õpilane ja trenn oli väga tähtsal kohal, selles mõttes sujuv oli see asi,» räägib Kunnus.

Kunnuse jaoks oli trenn kunagi osa igapäevaelust, tal on ka märkimisväärsed saavutused ette näidata. Ta on Eesti üliõpilasmeister poksis ja Eesti lahtiste meister kick-boxis.

Kunnus arvab, et põhjus, miks temast ülikooli lõpupoole alkohoolik kujunes, on seotud tema isiksusega. Ta on nimelt depressiivne. Ning lisaks on kaasa aidanud probleemid isiklikes suhetes.

«Mu mõte soosib teatud, väga üldistavat mõtlemist, abstraktset mõtlemist, aga lähisuhetes on vaja konkreetne mõtlemine, ütleme siis niimoodi. Muidu hakkavad naised mossitama, kui sa neist väga üldistatult mõtled. Nad tahavad olla pärisnimelised aga sa võtad ta üldkategooriates ja see ei pruugi meeldida jah,» teatab Kunnus.

Alkohoolikuks ülikooli lõpus

«Alguses ei olnud küll midagi, eks ta tuleb ikka sujuvalt. See ei ole nii, et klõmm ja nüüd järsku oled,» ei peatu Kunnus oma kunagistel joomistel pikalt. Ütleb vaid, et lihtsalt jõi.

«Ongi see, et on raske lõpetada. Kui see alkoholiprotsent veres hakkab langema mingis mõttes ja etanaali on liiga palju, siis on väga halb olla. Füüsiliselt halb olla,» meenutab Mihkel Kunnus.

Kunnus arvab, et temal oli psühholoogiline alkoholisõltuvus.

«Psühholoogiline sõltuvus selles mõttes, et sul tekib tahtmine juua ja kui sa juba jooma oled hakanud, siis on raske lõpetada, sest siis sul hakkab lihtsalt väga halb mingil hetkel. Tekib tsükkel niiöelda, tsükkel ei ole see, et sul hakkab väga hea sellest alkoholist, vaid sul hakkab vähem halb,» sõnab ta.

Ehk siis Kunnus tunnistab, et temast sai alkohoolik ja mitte lihtsalt alkohoolik, vaid n-ö tsüklijoodik. Kuid suutis siiski normaalselt elada, sest oskas enda sõnul valida joomiseks sobivaid perioode, et see näiteks tööd ei häiriks.

«Kuna mul aju on suhteliselt sõltumatu sellest kehast, siis ma lugeda sain päris hästi, kirjutada küll mitte, jah, kirjutada ma ei tahtnud. Mida ma kindlasti ei teinud, ma ei teinud sporti. Aga ega ma midagi väga konstruktiivset ei teinud, võib öelda, et vegeteerimine mingis mõttes või ajupuhkus, väga ebatervislik ajupuhkus,» räägib Kunnus ja lisab, et 2015. aasta alguses otsustas oma elus teise lehekülje pöörata. Saada tagasi kontroll enda ja alkoholi üle.

«Magasin paar enda jaoks olulist sündmust maha, siis ma sain enda peale väga pahaseks. Paar üritust, kus ma tahtsin olla ja kus ma olin lubanud olla, siis ma ei saanud sinna minna, siis ma mõtlesin, et nii, nüüd on kõik – hakkan kaineks,» meenutab Kunnus.

Esiteks lasi ta teha süsti, lootes, et see hoiab alkoholi-isud eemal.

«Ma ei tea, kas sellest on nüüd hea rääkida iseenesest, sest ma sain üsna ruttu aru, et ta süstis mulle magneesiumkloriidi, kuna ta rääkis ennast sisse ja ma olin nagu väga hea keemikuarvutusega. Mis on tervislik süst, teeb olemise paremaks, aga absoluutselt tal ei ole alkoholiga mingit seost, ta aitab pohmelli leevendada näiteks, lihaskrampe ja kui sportlane väga palju magneesiumi välja higistab, siis võidakse talle ka teha,» räägib Mihkel Kunnus.

«Radar» lubati eksklusiivselt ühele AA kinnisele koosolekule. Kuna tegemist on Anonüümsete Alkohoolikutega, peavad nende näod jääma avalikkusele varjatuks.

Kuid sellest olulisemat ja paremat abi sai ta sõpradelt, kes olid selle tee ehk tee kaine alkohoolikuni, juba läbi käinud.

«Võtsin kuulda nende nõu lihtsalt ja läksin AAsse ehk Anonüümsetesse Alkohoolikutesse ja sellest on küll väga palju abi olnud,» kiidab Kunnus AAd.

AA ehk anonüümsed alkohoolikud ütlevad ise, et nad on sõpruskond, mis ühendab mehi ja naisi, kes jagavad omavahel kogemusi, jõudu ja lootust, et saada oma ühisest probleemist jagu ja aidata ka teisi alkoholismist terveneda. Liikmeks saab igaüks, kes siiralt soovib oma joomist lõpetada.

AA kui kõige efektiivsem viis kainena püsimiseks

«Seal on teised alkohoolikud ja teiste alkohoolikute pluss on see, et nad mõistavad alkoholismi. Seal on reeglina siukseid inimesi, kes on 10, 15, 20 aastat kained olnud. Nad mäletavad, kuidas see on tulnud, seal on väga laialdane kogemuste pagas, mida saadakse jagada, antakse edasi. Ta on tõesti hästi toimiv tugisüsteem. Nojah sõbralikkus ja diskreetsus on seal üks põhilisi nõudeid, põhjendatult ja selles mõttes ta aitab inimesi resotsialiseeruda, selles mõttes on ta väga tänuväärne asi,» räägib Kunnus.

Nagu näha, jagub Kunnusel AA kohta vaid positiivseid sõnu. Kui keegi on vahel mõelnud, et Anonüümsed alkohoolikud koondab kokku eluheidikud või nn paadialused, siis see ei pea paika.

«See galerii on väga lai, alkoholismil ei ole staatusega mingit seost,» kinnitab Kunnus ja lisab, et ei muretse, et teda seal ära tuntakse, kuna seal on palju tuntud inimesi.

«Ma olen võtnud ka selle seisukoha, et mis siin ikka häbeneda. See on jälle üks koht mingis mõttes, kus mul tasub kapist välja tulla ja näidata, et on võimalik olla kaine, täiesti vabalt, kuigi sul on selline füsioloogiline ümberhäälestatus juba olemas. No mis siis, see pole mingi halb asi. Või õigemini on halb asi aga selle saab keerata heaks asjaks. Karske olemine on niikuinii hea ja tervislik. Ma loodan, et näiteks teistel alkohoolikutel on kasu, et nad saavad aru, et AA ei ole midagi häbenemisväärset, see haigus ei ole midagi häbenemisväärset,» räägib Kunnus.

Alkoholivabad kaks viimast aastat pole tema jaoks siiski päris alkoholita möödunud.

«Kuna mul jõulude aeg oli päris selline raske periood, siis mul oli küll üks tsüklilaadne asi, selline tagasilöök või ütleme – suur masendusetulv tuli siin meediaga seoses. Elu läks ühesõnaga liiga põnevaks kätte, et enam ei kannatanud välja. Siis mõtled ikka, et juhe seinast ja lähen minema siit,» tunnistab Kunnus avameelselt, kuid lisab, et järgmisel hommikul oli olla väga halb.

«Uskuge mind – alkohooliku pohmell on siuke paras põrgu. See on halb, väga halb, väga-väga halb on olla. Unehäired, sul on lihtsalt püsivalt siuke vastikustunne sees. Kusjuures ta on huvitav, see on väga tugevalt seotud süütundega. Sa ei taha kedagi näha, tahad desotsialiseeruda, kapslisse ära tõmmata, ära kaduda. Sa põhimõtteliselt tahad, et sind ei oleks olemas olnud, tagasiulatuvalt – võiks öelda, et selline tunne.»

Kuid see detsembris juhtunu ei ole Kunnuse jaoks olnud ainus kord.

«Suvel olid ka mõningad siukesed korrad. See ei ole niivõrd, et tahaks õudselt alkoholi, vaid et õudselt tahaks kõik kuradile saata – see tunne on. Raev selle vastu, et oled olemas, on Õnnepalu öelnud hästi,» räägib Kunnus, kuid lisab, et hoolimata tagasilangustest ta igapäevaselt alkoholile ei mõtle.

«Ma ei saa öelda küll, et kui ma näen alkoholi, siis ilgelt tahaks juua, seda tunnet õnneks ei ole, kuid ma arvan, et see on väga erinev inimeseti. Sest osadel just see visuaalne aisting tekitab väga tugeva tahtmise. Tuleb endale mingis mõttes tegevust anda, rühmas käia, reflekteerida selle üle, sellega tegeleda. Seda ravida ei saa, lihtsalt ei tohi võtta esimest pitsi,» teatab Kunnus.

Kuid siinkohal tõdeb mees, et ühiskond on alkoholist väga läbi imbunud.

«Igal pool on need pudelid, nendel on reklaamid. Kõik üritused on paksult alkoholi täis, väljas istumised. Kui sõbrad kokku saavad, kuhu nad lähevad? Ikka kõrtsi või baari. Kõik peod on tegelikult väga alkoholiga seotud ja muidugi kõige hullem on minu arust see, et alkoholitarbimine on norm ja kaine olek on hälbimine. Et sa ei pea seletama, miks sa jood, vaid sa pead seletama, miks sa EI joo,» räägib Kunnus.

Valitsuse alkoholipoliitika on õigel teel

«Piirata alkoholitarbimist nii kuidas saab, tõesti igal pool kottida, kus saab. See tõepoolest ei pea olema niimoodi, et sa mööda lähed, tekivad impulssostud ja nii edasi. Pakutakse degusteerimiseks lausa kuskil supermarketites, reklaamitakse neid elustiiliga. Miks ei võiks olla lihtsalt silt, valge silt, info peal. Sest ka see silt-pakendamine – see mõjub noortele väga palju. Igasugused sellised treeningalkoholid, magusad limonaadilaadsed ja nii edasi. See on tegelikult turu sisse söötmine – väga halb. Et siin tuleks nagu igatpidi kottida,» teatab Kunnus resoluutselt.

Siinkohal rõhutab ta, et lisaks välimusele on ka alkoholi hind Eestis rahakotile sõbralik.

«Alkohol on väga odav, Eestis kindlasti on ta väga odav. Kui sa võrdled seda mistahes muude asjadega, siis ta on tõepoolest odav, see pudel viina on suurusjärgus kuni 10 eurot. Et alkohol on kindlasti väga odav – ta ei ole kallis sõltuvus,» räägib Kunnus ja teatab, et lõppude lõpuks on hoopis kaine olla hea.

«See saab olla täiesti tore ja mõistlik valik iseenesest ja see on võimalik. Sa ei lange ahastusse sellepärast, sa ei kao maailmast ära. Iseenesest ega alkoholism on siuke asi, mida ei saa ravida, kui sa oled kord juba alkoholismi saanud, siis su ainevahetus ja ensümaatika jääbki selliseks ja sa oled elu lõpuni alkohoolik. Aga see, mis sa olla saad, sa saad olla kaine!»

Ilmunud Postimehes 24.01.2017