“Ma ei saanud ühel hetkel aru, miks teised suudavad hommikul tööle minna, aga mina lähen jooma.”

Mitukümmend aastat alkoholisõltuvuses elanud mees tegi kannapöörde ja aitab nüüd oma kogemuste varal teisi.

“Kõik alkohoolikud on proovinud sadu kordi joomist maha jätta. Mina püüdsin seda vähemalt viiskümmend korda. Aga midagi ei tulnud välja. Vaid omal jõul ei saa hakkama. Aga alkohoolik on nii ennasttäis tegelane, et ta ei lähe ju kergelt abi küsima,” räägib Kalle Hallik, kes oli alkoholi lõa otsas 24 aastat, aga leidis 14 aastat tagasi endas julgust ja tahet abi otsida.

“Ma jõin esimest korda 15aastaselt. Käisin siis seitsmendas klassis ja olin klassiõe sünnipäeval. Jõime šampust ja Vana Tallinna. Mäletan, et olemine läks heaks, aga siis hakkasid seinad peksma,” räägib Kalle, et klassivennad tassisid teda tookord hommikul enda vahel bussi peale.

«Alkohooliku elus ei ole sellist aega, kui ta on kaine, kuigi nii võib näida. Tal on vaid joomise ootus, joomine ja kaineks saamine. Ja uuesti otsast peale.» Kalle Hallik (Vida Press)

“Tagantjärele ma näen, et juba siis jäin ma alkoholi konksu otsa. Ma olin muidu hirmu täis poisijõmpsikas, aga joomine andis mulle vabaduse,” ütleb Kalle. Ta korraldas toona sõpradega koos diskorina kultuurimajas pidusid ja tegi bändi. Selle juurde kuulus aga alati vein või viin. Ta õppis selgeks, et tema mõõt on veerand pudelit viina ja sellest pidas ta kinni. Esialgu.

Loe edasi Õhtulehest