Kaassõltlane on inimene, kes on lasknud teise inimese käitumisel end mõjutada ja pühendub sellele, et tema käitumist oma kontrolli alla saada

Kas tunned, et oled kellegi teise sõltuvuse või probleemi enda õlule võtnud? Kas sa ei suuda end enam väärtustada ning oled hakanud maha suruma tegelikke tundeid ja vajadusi? Melody Beattie raamat “Kaassõltuvusest vabaks” viib su käekõrval läbi kaassõltuvuse keerulise maastiku taas vabaduse, tervise, lootuse ja rõõmu poole. Autori mõistev suhtumine ning selged juhtnöörid, kuidas neid olukordi lahendada, muudavad raamatu hinnaliseks abiliseks kaassõltuvuslikest käitumismustritest vabanemisel. “Kaassõltuvusest vabaks” sisaldab rohkesti lugusid tõsielust, meenutusi, harjutusi ja teste. See raamat on sulle, kui usud, et sinu partner on muutnud sinu elu talumatuks; tajud, et oled oma suhetes sattunud lõksu, millest väljapääsu sa praegu ei näe; oled unustanud, mida tähendab võtta enese jaoks aega ja sulle tundub, et sinu elu täidavad ainult kohustused ja teiste ootustele vastamine.

Mis on kaassõltuvus?

Olen kaassõltuvuse kohta lugenud mitmeid definitsioone. Robert Subby kirjutas kogumikus “Kaassõltuvus, kasvav probleem” ilmunud artiklis, et kaassõltuvus on “emotsionaalne, psühholoogiline ja käitumuslik seisund, mis areneb välja, kui inimene on pika aja vältel kokku puutunud ahistamisega ning alistunud teatavatele reeglitele, mis takistavad tal avalikult väljendamast tundeid ning siiralt arutamast isiklikke ja omavahelisi probleeme, ning kui see inimene käitub nende reeglite kohaselt.”

Järgnevad mõned vähem professionaalsed definitsioonid. “Kaassõltuvus tähendab seda,” ütles üks naine, “et ma olen hoolitseja.” “Kaassõltuvus tähendab minu puhul seda, et olen abielus alkohoolikuga,” vastas üks teine naine. “See tähendab ka, et mul on hädavajalik käia Al-Noni koosolekutel.” “Kaassõltuvus,” ütles järgmine naine, “tähendab, et mind ümbritsevad alkohoolikud.” “See tähendab, et ma otsin alati kedagi, kelle külge klammerduda.” “Kaassõltuvus? See tähendab, et ma tean, et iga mees, kes mulle külgetõmbav näib, kellesse ma armun või kellega abiellun, on tingimata keemilises sõltuvuses või on tal mõni muu sama tõsine probleem.” “Kaassõltuvus,” selgitas keegi, “tähendab teadmist, et kõik su suhted kas jätkuvad samamoodi (valusalt) või lõpevad samamoodi(katastroofiga). Või mõlemat.

“Kaassõltuvuse kohta on peaaegu sama palju definitsioone kui kogemusi, mida kaassõltuvus hõlmab. Ahastuses (või ehk hetkelise läbinägelikkuse ajel) on mõned terapeudid deklareerinud: “Kaassõltuvus võib olla ükskõik mis ja iga inimene on kaassõltlane.” Kelle definitsioon on õige? Sellele küsimusele aitab vastata lühike pilguheit kaassõltuvuse ajaloole.

Lühike ajalugu

Sõna “kaassõltuvus” ilmus psühhoteraapia maastikule seitsmekümnendate aastate lõpus. Ma ei tea, kes selle esimesena välja käis. Kuigi paljud võivad väita, et just nemad olid esimesed, siis psühholoog Sondra Smalley sõnul ilmus see sõna kasutusse samaaegselt mitmes erinevas Minnesota psühhoteraapiakeskuses. Võib-olla sündiski see sõna Minnesotas – keemilise kaassõltuvuse ravi ja sundhäirete raviprogrammi “Kaheteist sammu” sünnikodus.

Robert Subby ja John Friel kirjutasid kogumikus “Kaassõltuvus, kasvav probleem” avaldatud artiklis: “Algselt kasutati seda sõna kirjeldamaks sõltlast või inimesi, kelle elu mõjutab seotus keemilise sõltlasega. Arvati, et keemilises sõltuvuses inimese abikaasa, lapsed või armukesed loovad endale eluga toimetulemiseks ebaterve käitumismustri, millega reageerivad teise inimese alkoholismile või narkomaaniale.”

Vana asi sai endale uue nime. Asjatundjad kahtlustasid juba ammu, et keemiliste sõltlaste lähedastega toimub midagi iseäralikku. Sel teemal viidi läbi mõningaid uurimisi, mis näitasid, et keemiliste sõltlaste lähedastel, kes ise ei olnud alkoholist ega narkootikumidest sõltuvad, tekib alkoholismigasarnane füüsiline, emotsionaalne ja vaimne seisund. Selle nähtuse kirjeldamiseks võeti kasutusele uued sõnad (järjekordsed asjatundjate väljendid, mis hiljem said kaassõltuvuse sünonüümideks) nagu näiteks: kaasalkohoolik, mittealkohoolik, paraalkohoolik. Kuid kaassõltlased tundsid kaassõltuvuse tagajärgi omal nahal ammu enne seda, kui selleks sobiv termin leiutati.

Neljakümnendatel aastatel, pärast Anonüümsete Alkohoolikute sündi, moodustas peaasjalikult alkohoolikute naistest koosnev rühm eneseabi- ja tugigruppe, et aidata iseendal toime tulla sellega, kuidas nende abikaasade joomine neid mõjutab. Siis nad veel ei teadnud, et neid hakatakse hiljem nimetama kaassõltlasteks. Nad ei teadvustanud ka, et nende partnerite joomine neid nii otseselt mõjutab. Ja nad kadestasid alkohoolikuid, kellel oli oma kaheteistkümne sammu programm, mille abil tervistuda. Naised tahtsid endale samasugust programmi. Nii nad võtsidki aluseks anonüümsete alkohoolikute “Kaheteistkümne sammu” programmi, vaatasid üle AA kaksteist traditsiooni, muutsid ühenduse nime Al-Anoniks ja asi hakkas liikuma. Sellest ajast saadik on Al-Anonist abi saanud miljonid.

Tookord – ja 1979. aastal, kui sõna “kaassõltuvus” esimest korda kasutusele võeti – valitses üldine arusaamine, et kaassõltlased (kaasalkohoolikud või paraalkohoolikud) on inimesed, kelle elu on alkohoolikuga lähisuhete tõttu muutunud väljakannatamatuks. “Kuid sellest ajast saadik on kaassõltuvuse mõiste avardunud. Asjatundjad hakkavad paremini mõistma, kuidas keemiliselt sõltuvad isikud oma perekonda mõjutavad ja kuidas perekond keemiliselt sõltuvaid isikuid mõjutab. Asjatundjad hakkasid ära tundma ka teisi probleeme, nagu näiteks buliimia ja anoreksia, mängukirg ja erinevad seksuaalhälbed. Need sundhäired on samalaadsed alkoholismiga. Asjatundjad panid ka tähele, et paljud selliste häirete all kannatajate lähedased arendasid enda jaoks välja reageerimis- ja toimetulekumehhanismid, mis meenutasid alkohoolikute lähedaste toimetulekumehhanisme. Ka nende perekondadega toimus midagi imelikku. Sedamööda, kuidas asjatundjad hakkasid kaassõltuvust paremini mõistma, hakkas tunduma, et selle nähtuse all kannatab üha enam inimgruppe: alkohoolikute täiskasvanud lapsed, emotsionaalse või vaimuhäirega isikute lähikondlased, kroonilise haigega koos elavad inimesed, käitumishäiretega laste vanemad, vastutustundetu isikuga elavad inimesed, ja ka teatud elukutsete esindajad – meditsiiniõed, sotsiaaltöötajad ja teised, kelle tööks on teisi aidata. Isegi tervenevad alkohoolikud ja narkomaanid panid tähele, et ka nemad on kaassõltuvad ja võib-olla olid seda olnud juba ammu enne, kui neist said keemilises sõltuvuses olevad inimesed.

Kaassõltlasi ilmus juurde nagu seeni pärast vihma. Kui kaassõltlane lõpetas suhte häiritud indiviidiga, leidis ta tavaliselt järgmise häiritud isiku ja kordas temaga oma kaassõltuvuslikku käitumist. Paistis, et need kaassõltuvuslikud käitumismudelid ehk toimetulekumehhanismid valitsesid kaassõltlast kogu elu, kui ta sellist käitumist teadlikult ei muutnud. Kas võib siis kindlalt väita, et kaassõltuvuse päästab valla suhe inimesega, kes kannatab mõne raske haiguse, käitumishälbe või sundhäire all? Alkoholism aitab perekonnas küll luua kaassõltuvust, kuid tundub, et sama tagajärjeni viivad ka paljud muud asjaolud. Sageli on ühiseks näitajaks isiklik või ametialane suhe häiritud, abivajava või haige inimesega. Kuid tundus, et teine, veelgi sagedasem ühine näitaja on rida kirjutamata, sõnatul kokkuleppel põhinevaid seadusi, mis tavaliselt kujunevad välja lähedases perekonnaringis ja määravad inimestevaheliste suhete dünaamika. Need reeglid keelavad arutada probleeme, oma tundeid välja näidata, avalalt ja ausalt suhelda. Reeglid välistavad tegelike ootuste täitumist – näiteks selle, et endal ja teistel lubatakse olla ainult inimene: haavatav ja ebatäiuslik ning isekas. Reeglid ei lase usaldada ei iseennast ega teist, takistavad mängulist suhtumist ja elust rõõmu tundmist ega luba muutustel ja isiksuse arengul kõigutada perekonna lootsikut, sõltumata sellest kui tervislik ja kasulik selline edasiliikumine võiks olla.

Sellised reeglid kujunevad välja tavaliselt alkohooliku peredes, kuid võivad esile kerkida ka teistes perekondades. Jõuan jällegi välja eelneva küsimuse juurde: milline kaassõltuvuse definitsioonidest on õige? Nad on kõik õiged. Mõned neist kirjeldavad selle nähtuse põhjust, teised tagajärgi; mõned vaatlevad seda seisundit üldiselt, teised ainult sümptoome; mõned näevad mustreid ja teised valu.

Kaassõltuvus on hakanud tähendama kõiki neid eelnimetatud definitsioone. Ma ei püüa teid meelega segadusse ajada. Kaassõltuvuse definitsioon on laialivalguv, sest kaassõltuvus on ka ise hall ja laialivalguv seisund. See on keerukas, teoreetiline ja seda on raske ühe-kahe lausega seletada. Aga milleks siis kogu see jant definitsiooni ümber? Sest ma tahan üritada võimatut ja anda kaassõltuvuse kohta ühelauselise definitsiooni. Ja ma tahan, et te hakkaksite nägema laiemat pilti enne, kui näitan teile kitsamat vaatenurka.

Loodan, et kui teil on potentsiaal samastuda, siis aitab see teil endas kaassõltuvust ära tunda. Muredega tegelemine on tähtis, sest see aitab jõuda lahendusteni. Siinkohal on lahenduseni jõudmine elulise tähtsusega. See tähendab, et inimesel hakkab parem. See tähendab terveks saamist. Niisiis, siin on minu definitsioon kaassõltuvuse kohta: Kaassõltlane on inimene, kes on lasknud teise inimese käitumisel end mõjutada ja kes on pühendunud sellele, et teise inimese käitumist oma kontrolli alla saada. See teine inimene võib olla laps, täiskasvanu, armuke, abikaasa, vend, õde, vanavanem, vanem, klient või parim sõber. Ta võib näiteks olla alkohoolik, narkomaan, vaimselt või füüsiliselt haige inimene või lihtsalt tavaline melanhoolik. Kuid ükskõik kui väga me seda uskuda tahame, ei ole kaassõltuvuse tekkimise ja sellest seisundist paranemise võtmeisik mitte see teine inimene. Võti on meis endis: selles, milliseks me oleme lasknud endal teiste inimeste käitumise mõjul muutuda ja selles, kuidas püüame omakorda neid mõjutada – lakkamatult neist mõeldes, püüdes neid ohjata ja juhtida, pakkudes neile alalõpmata oma “abi”, hoolitsedes nende eest, iseendast halvasti mõeldes kuni enese vihkamiseni välja, ennast maha surudes, vihates ja süütundeis, olles mingil kindlal viisil sõltuvad teatud inimestest.

Võti on selles, kuidas me õigustame ja kiidame heaks sellist veidrat keskendatust teistele inimestele, mis toob kaasa iseenda hülgamise, suhtlemisraskused, probleemid lähisuhetes, ja kestva tormamise läbi viieastmelise leinaprotsessi.

Kas kaassõltuvus on haigus? Mõned asjatundjad väidavad, et kaassõltuvus ei ole haigus, vaid normaalne reaktsioon ebanormaalsele käitumisele. Teised asjatundjad arvavad, et kaassõltuvus on haigus – et see on krooniline ja progresseeruv tõbi. Nad väidavad, et kaassõltlased vajavad ja tahavad enda ümber näha haigeid, et nad võiksid ennast oma ebatervel viisil õnnelikena tunda. Näiteks ütlevad nad, et alkohooliku naisel oli vajadus abielluda alkohoolikuga ja ta valis endale just selle mehe, sest teadis alateadvuslikult, et see mees on alkohoolik. Enamgi veel: et end õnnelikuna tunda, on alkohooliku naisele vaja, et ta mees jooks ja teda halvasti kohtleks. See viimane arvamus on minu meelest liiga karm. Ma olen veendunud, et kaassõltlastel pole oma ellu rohkem kannatusi vaja. Teised inimesed on meisse piisavalt halvasti suhtunud. Me oleme ise endisse piisavalt halvasti suhtunud. Mu sõbrad, me oleme küllalt kannatanud! Haiguste ja inimeste tõttu on meist ohvrid saanud. Igaüks meist peab ise otsusele jõudma, millist rolli ta soovib selles protsessis mängida.

Autor: Melody Beattie

Allikas: Melody Beattie “Kaassõltuvusest vabaks“, kirjastus Pilgrim

Allikas: Delfi