ARVAMUS: 100 päeva kainena: Meeletult palju energiat ja rusuv argiüksluisus

Seitsmes aasta järjest pausin esimesest jaanuarist alkoholi tarbimise umbes 50-100 päevaks ning toimub versioon tuntud paastust, kus liha on laual, kuid selle allaloputamine käib lahja mittealkohoolse vedelikuga. Miks nii on juhtunud pole selge. Vajadust pole, samas tulemused on üllatavad. Kaale ei lange just liiga kiirest, aga tuju on pidevalt hea, energiat meeletult nagu oleks “juhe taga” ja meeled töötavad täie rauaga.

Eksperimenteerimine on inimesele äärmiselt omane tegevus. Eksperimenteeritakse muusikas, kunstis, äris ja olmes, samuti gastronoomias ja oma enda kehaga. Seetõttu populariseeruvad ekstreemspordid, talisuplus, veganlus. Ka kaine olemine on muutunud popiks, noored ei “laku” enam nagu meie vanasti, valides õhtuviiteks pigem pudeli kombuchat, matcha teed või maasikatega loputatud kurgiveest rohelise teega. Mis asi see viimane on, pole selge. Tänased ülekolmekümnesed saabuvad külla alati pudeli veini või kangemaga, iga sotsiaalne ajaviide kui mitte ei keerle, siis vähemalt kaasab endas väikest “võtmist”. Me elame alkoholipõhises ühiskonnas, kus hääd sidemed ristitakse ja lõbusad ajad saadetakse mööda ikka mõne kaunikõlalise joogi saatel. Probleemi 99% inimestest alkoholiga pole ning kuna tegu on tarkade inimeste joogiga, siis võiks eestlasi pidada targaks.

Ilmeksimatult kuulub alkohol enamuste sotsiaalsete ja formaalsete ürituste juurde, samuti meeldib meile sobitada veine toitude juurde ning õhtuseks rahustuseks “raputada” mõni kokteil. Alkoholil on mõnutunnet tekitav ja rahustav mõju, kuid kogu oma headuses on ikkagi tegemist mürgiga, mis meie keha laastab. Aastavahetuse lubaduste TOP3-s on kindlasti sees alkoholist loobumine või selle tarvitamise tugevam piiramine. Lubadust ei andnud, võtsin lihtsalt ette väikeseeksperimendi. Jälle. Seekord, esimest korda, ideega vaadata, mis juhtub 100 päeva jooksul, kui ihusse ei voola tilkagi alkoholi. Tahan teada, mis on alkoholist loobumise kasutegur? Mis juhtub meie kehadega, kui alkoholist loobume?

Kaal ei lange nagu lubatud, tuju on aga laes

Probleemi alkoholiga pole mul kunagi olnud. Alati olen vaadanud talle otsa kui sõbrale ja mis seal salata, meeldib napsutada, trimbata ning väikene pits nüüd ja jälle teha. Töö on selline, kus hea toit ja hea jook on kesksel kohal, kolleegid ja allikad ei sülita pitsi, rääkimata sõpradest ja spordikaaslastest. Alkohol on olnud alati elu osa, seda aga mitte liigtarbimise või valuvaigisti, vaid ikka kultuuri ja gastronoomia osana. Mingil juhul ei ole ma tundnud, et alkohol on pärssinud või takistanud mul midagi teha. Ehk siis kärakaprobleemi pole.

Aga igat aastalõppu sisustav trall ja juba novembrist pihta hakkavad pidustused kurnavad keha ning muudavad loiuks. Samas kui igal õhtul on õhtusöök, vastuvõtt, jalgpall kõrtsis või sünnipäev ei ole seda loidust ja raskust kauaks, kuni esimese pitsi või pokaalini. Seda, kui raskelt alkohol ikkagi inimkeha väsitab saab selgeks uue aasta Kolme Kuninga päeva kandis, kui ärkan ilma kellata kell 7 hommikul, olles uinunud vaid kuus tundi varem. Puhanud ja värske, miski ei kisu tagasi voodisse, püksid jalga ja ringutamata tegudele.

Embargoaja alguses on veider mitte teha õhtul kokteili või avada päeva lõpetuseks külm ja “higistav” õlleke, samuti vaadatakse huumoriga minu poole, kui õhtusöögile saabununa palun joogiks midagi mittealkohoolset. Mida aeg edasi seda lihtsamaks muutub keeldumine, seda arudsaavamad on need, kes on sinu ümber. Huvitav on aga see, et umbes kuu ajaga ei registreeri alkohol – vein, õlu, kokteilid jne. – enam isegi radaril, kui miski, millega end turgutada. See toob aga vaatevälja alternatiivid, kuna vedelikke on vaja tarbida ning neist kosutust saada – avastamisele tulevad erinevad uued ja vanad teesordid, keskendun näiteks terveks kuuks ajaks matcha tee (Jaapanipärane roheliste teelehtede pulbrist valmistatud vahune tõmmis) tundma õppimisele, samuti tulevad minu ellu moktailid ehk alkoholivabad kokteilid, limonaadid, avastan lähemalt mis asi on teeseenest valmistatud kääritusjook kombucha. Kuupmeetrite kaupa libiseb erinevate juur- ja puuviljadega rikastatud vett.

Selgub aga üks huvitav asi, nimelt see, kui vähe tegelikult kaloreid varasemalt alkoholist tuli, sest kaal mingit olulist langusjõnksu ei tee. Kas tegu on kompensatsioonimehhanismiga, kus sööki kulub rohkem või tegelikult ei olnud ka 2016. aasta lõpus tarvitatud alkoholi kogus per päev nii suur kui oli kahtlus. Igal juhul on tulemuseks kohutavalt ergas olek, värskus ning energiahulk, mis hakkab vähenemise märke näitama alles südaööks. Meeleolu on laes, tujukõikumisi ei ole, olen rahulik ja kalkuleeriv. Ühe kõige olulisema parandusena tunnen, kuidas ma ei pea ega taha öelda ühelegi pakkumisele või ideele käegalöömiseks sõnu “ma ei viitsi!”.

Alkoholikeskne ühiskond

Fakt on, et me elame alkoholikeskses maailmas, selle vastu ei saa. Presidendi vastuvõtust kuni lapse aastaseks saamise peoni, ikka lüüakse kokku mulliveiniklaasi, saunakultuuri osaks on õlu ja õhtusöök ei saavuta tõelist kliimaksit ilma veinita. Selles pole midagi halba, see on kultuur ja alkohol on kultuursete ning tarkade inimeste jook. Huvitav tähelepanek mittejoojana ühiskonnas liikudes: äärmiselt vähe mõeldakse alkoholiväliselt joogielamuste pakkumisele. Ikka saab teed ja vett, limonaadi ja alkovabat siidirit-õlut, midagi väga põnevat aga keegi ei paku. Soovitus siit HoReCa sektorile: olge julged ka alkovaba kraami pakkumisel.

Olgugi, et meie elu keskpunktide ja äärealadel toimuva kaaslaseks on alati olnud alkohol, siis minul kui algajal mittejoojal ei jäänud nende nelja kuu jooksul vahele mitte ühtegi üritust, pidu või askeldust. Lõbus oli ka ilma joovastava joogita, jutud olid isegi pidudel inimestega pikemad, põnevamad ja huvitavamad. Samuti avastasin, et mind peetakse huvitavamaks. Kui jubedat jora ma siis “jookis peaga” ajasin? Kokkuvõtvalt on võimalik mittejoojana joojate maailmas hakkama saada.

Uus reaalsus

Nagu öeldakse, siis vaid “kaotajad jätavad pooleli”. Minul seda kavatsust ei ole. Väikene paus on vajalik, et tuletada meelde, miks on alkohol oluline – meeleolulooja, toidu maitsete tõstja, seltskonnaliige, emotsioonitekitaja, maitsenaudingupakkuja ja nii edasi. Küsimus ei ole koguses, pigem kvaliteedis ja naudingus. Statistika ütleb, et viimaste aastatega ei ole muutunud summa, mis eestlane alkoholile igal kuul kulutab, muutunud on aga see, et ostetakse kallimaid pudeleid, brände ja kvaliteeti. See aga tähendab, et juuakse vähem ja kultuursemalt: juuakse üks drink väga head džinn-toonikut või pokaal veini õhtul, kuid seda nauditakse, ei kulistata.

Nagu mainisin, siis ma naasin alkoholimekkijate hulka 110 päeva pärast embargo algust. Esimene lonks nelja kuu järel oli aga kõike muud kui klimaatiline. Ei meeldinud enam, ju oli jook vale ja situatsioon sundluslik, tekitas imeliku tunde ja hommikul valutas pea nagu oleksin uuesti 15 ja seljataga esimene pudel sinist longerot suvetuuri “Suvest Suveni” parklas.

Viimase kuu jooksul olen aga alkoholi pruukinud vaid kolmel korral ning sedagi vaid toidukõrvasena mõnel üsna ametlikul õhtusöögil. Niimoodi sobib – hea zinfandel või pinot noir mõnusa liha ja kala juurde, eiswein magustoidu ja mõni hea spumante alustuseks. Resümee on kogu kogemusel see, et tasub eksperimenteerida, sellest on võimalik leida palju huvitavat ja avastada unustatud vana. Aga mingil juhul ma ei kutsu kedagi loomuvastaselt alkoholist loobuma, ega aja inimestele terviselora. Käituge nii nagu ise soovite, olge aga uudishimulikud.

Allikas: Delfi.ee