Tere Minu isa suri alkoholismist tingitud südamehaigusesse. Sestap vihkan ise alkoholi ja kõike sellega seotut. Kahjuks minu emaga see nii ei ole. Minu ema joob ennast purju seltskonnas olles (jaanipäevadel, soolaleivapidudel jne). Kui ta ennast purju joob, on ta ikka väga purjus- tuigerdab, keel on täiesti pehme, ei saa jalanõusid jalasf ära. See ei ole väga tihti, oleneb nädalast või kuust, aga mul on ikka väga raske, kui ta ütleb, et tal pole mind vaja, et olen idIoot ja võiksin üldse perse käia. Alkoholi teemast rääkimine, kui ta on kaine, ei tule kõne allagi, ta saab kohe pahaseks. Nii on see olnud sellest ajast saati, kui me Eestisse tagasi kolisime. Ma saan aru, et Eestis on väike palk ja raskem elu, kuid ka minul on raske! Olen ennast lõikunud (nüüdseks olen lõpetanud selle, kuigi vahel on ikka tahtmine), nutnud, vihastanud, karjunud ja andestanud, kuid see pole aidanud. Samas, kui ta kaine on, on ta väga tore ema. Ta lihtsalt ei suuda lõpetada, kui ta on seltskonnas ja klaasi kogu aeg täidetakse. Tavaliselt, kui nii on, lähen vanaema juurde. Näiteks üks kord, kui ta mulle purjus trenni vastu tuli ja kui mina vihastasin, läks ma ei tea kuhu. Mina läksin vanaema juurde. Mu vanaema on väga mõistev ja armastusväärne, aga ta on siiski vanaema. Olen käinud koolipaühholoogi juures, kes tegi asja hullemaks, rääkides kõigest mu emale. Praegugi on ema vanaema juures, kuna tuli purjuspäi koju oma sõbra juurest ja mina ning mu õde (21. aastane) vihastasime ja ta läks minema. Ma küll anusin teda, et ta jääks, aga ta läks ikkagi. Siis ma veel ei teadnud, kuhu. Mul tekkis mingi hoog, mis on lõõtsutamine ja imelik hääl kurgus ja nüüdseks on see peaaegu läinud. Õde ütles, et ma olen hüsteerik ja vaimuhaige ning et ta oleks soovinud, et tal ei oleks sellist õde. Ma andsin talle enda kogutud 50 eurot, et ta laseks mul emale sõnumi saata. Siis vastas ta, et on vanaema juures. Nüüd istun diivanil, kass kõrval ja pisarad voolavad vaikselt. Just karjus õde, et mida ma löristan. Keegi ei saa aru, kui raske mul on. Kui see kuidagi aidata võib, olen 12-aastane. Selline olukord on vaid siis, kui ema on purjus. Ootan vastust!

Tere

Minu isa suri alkoholismist tingitud südamehaigusesse. Sestap vihkan ise alkoholi ja kõike sellega seotut. Kahjuks minu emaga see nii ei ole. Minu ema joob ennast purju seltskonnas olles (jaanipäevadel, soolaleivapidudel jne). Kui ta ennast purju joob, on ta ikka väga purjus- tuigerdab, keel on täiesti pehme, ei saa jalanõusid jalasf ära. See ei ole väga tihti, oleneb nädalast või kuust, aga mul on ikka väga raske, kui ta ütleb, et tal pole mind vaja, et olen idIoot ja võiksin üldse perse käia. Alkoholi teemast rääkimine, kui ta on kaine, ei tule kõne allagi, ta saab kohe pahaseks. Nii on see olnud sellest ajast saati, kui me Eestisse tagasi kolisime. Ma saan aru, et Eestis on väike palk ja raskem elu, kuid ka minul on raske! Olen ennast lõikunud (nüüdseks olen lõpetanud selle, kuigi vahel on ikka tahtmine), nutnud, vihastanud, karjunud ja andestanud, kuid see pole aidanud. Samas, kui ta kaine on, on ta väga tore ema. Ta lihtsalt ei suuda lõpetada, kui ta on seltskonnas ja klaasi kogu aeg täidetakse.

Tavaliselt, kui nii on, lähen vanaema juurde. Näiteks üks kord, kui ta mulle purjus trenni vastu tuli ja kui mina vihastasin, läks ma ei tea kuhu. Mina läksin vanaema juurde. Mu vanaema on väga mõistev ja armastusväärne, aga ta on siiski vanaema.

Olen käinud koolipaühholoogi juures, kes tegi asja hullemaks, rääkides kõigest mu emale.
Praegugi on ema vanaema juures, kuna tuli purjuspäi koju oma sõbra juurest ja mina ning mu õde (21. aastane) vihastasime ja ta läks minema. Ma küll anusin teda, et ta jääks, aga ta läks ikkagi. Siis ma veel ei teadnud, kuhu. Mul tekkis mingi hoog, mis on lõõtsutamine ja imelik hääl kurgus ja nüüdseks on see peaaegu läinud. Õde ütles, et ma olen hüsteerik ja vaimuhaige ning et ta oleks soovinud, et tal ei oleks sellist õde. Ma andsin talle enda kogutud 50 eurot, et ta laseks mul emale sõnumi saata. Siis vastas ta, et on vanaema juures. Nüüd istun diivanil, kass kõrval ja pisarad voolavad vaikselt. Just karjus õde, et mida ma löristan. Keegi ei saa aru, kui raske mul on.
Kui see kuidagi aidata võib, olen 12-aastane.

Selline olukord on vaid siis, kui ema on purjus.

Ootan vastust!