Pereõest saab sõltlase esimene ja sageli ainus usaldusalune

“Alguses peame panema paika eesmärgid. Ka selle, kas eesmärk on vähendada alkoholi tarbimist või hoopis sellest loobumine,” kirjeldab Pärnu haigla Ingrid Steiger, kelle sõnul selgitatakse raviprotsessi käigus ka joomise põhjused. “On need sõbrad, on see must masendus, on see käegalöömise tunne, on see vastupandamatu tung alkoholi järele. Põhjust teades, saab sellega ka võidelda.”

Oma töös hea tervise säilitamise ja hoidmise propageerimisele, sellealasele nõustamisele ja alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja lühisekkumise teenuse arendamise ja osutamise (ALVAL) programmis osalev terviseõde Betty Maria Märk ütles, et kuna pereõed on tavaliselt esimesed, kes sõltuvushäiretega patsientidega kokku puutuvad, siis on just pereõdedel täita oluline roll nende inimeste usalduse võitmisel ja nende hilisemas ravis.

Motiveerib inimest tagasi tulema

Viljandi haigla vaimse tervise keskuse õe Kaia Sammasto sõnul toimub vastuvõtul kõigepealt patsiendi esmane hindamine, samuti peab õde hoolitsema selle eest, et inimene tunneks ennast keskuses turvaliselt ja hästi.

Viljandi haigla vaimse tervise osakonnas on viis-kuus psühholoogi, sotsiaaltöötaja ja õed.

Esmase hindamise juures täidetakse emotsionaalse enesetunde küsimustik, mis peab välja selgitama psühholoogi kaasamise vajaduse. Edasi järgnevad test alkoholi tarvitamise hindamiseks ja seejärel kaardistatakse, millised on patsiendi ressursid koostööks.

“Kui patsiendil on ka kehalised kaebused, siis teeme ka vereanalüüsid. See on patsiendile motivaator tulla ka teisele vastuvõtule,” selgitab Sammasto. “Igal kolmapäeval on meil grupitöö, aga sageli patsiendid vähemalt esialgu justkui häbenevad grupiteraapiat ning sellisel juhul on võimalik jätkata individuaalse nõustamisega.”

Tema sõnul on õe esmane roll olla aktiivne kuulaja, klienti toetav ja julgustav abiline. Ta hindab terviseseisundit, jagab infot ravimite kohta, aitab alkopäeviku täitmisel, võtab vajadusel analüüsid. Aga ennekõike peab vaimse tervise õde esimesel kohtumisel hindama ära inimese edaspidised vajadused.

Seatakse eesmärgid paika

Pärnu haigla ravimeeskonna liige programmis “Kainem ja tervem Eesti” õde Ingrid Steiger selgitas, et erinevalt ehk teistest sarnastest meeskondadest on Pärnu haiglas ametis ka grupi tegevust korraldav koordinaator, kes teeb vajadusel koostööd ka näiteks kriminaalhooldajatega. Praegu on ravimeeskonna hoole all 168 aktiivset patsienti, tavaline kohtumiste intervall on keskmiselt kaks nädalat.

“Alguses peame panema paika eesmärgid. Ka selle, kas eesmärk on vähendada alkoholi tarbimist või hoopis sellest loobumine,” kirjeldab Steiger raviprotsessi algust. “Me püüame kohe alguses mitte väga jäigalt paika panna, kuivõrd suur on patsiendi motiveeritus. Nii nagu eesmärgid, nii ka sellised hinnangud ning ka suhtumine võivad aja jooksul muutuda. Aga kõige selle juures on väga-väga oluline just nõustamine.”

Protsessi käigus soovitakse ka välja selgitada, mis ajab inimese jooma. „On need sõbrad, on see must masendus, on see käegalöömise tunne, on see vastupandamatu tung alkoholi järele. Põhjust teades, saab sellega ka võidelda,“ tõdes ta.

“Kui inimene on oma olekuga rahul ja soovib ravi lõpetada, siis võib juhtuda, et koostööd ei tekkigi ja me lõpetame selle. Vastu tahtmist ei saa ju kedagi aidata,” rääkis Ingrid Steiger. “Nõustame ka patsientide lähedasi. Tuleb tunnistada, et lähedased alati ei toeta patsienti. Neil on eelarvamusi ja see tugi jääb nõrgaks.”

Aitab motivatsiooni hoida

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) terviseõde Margit Hobolainen on seda meelt, et õel on sõltuvushaigete ravis tähtis osa meeskonnas, sest sageli on just õde see, kontakteerub teiste spetsialistidega ja uurib välja patsiendi ravi puudutavaid nüansse.

“Olulisel kohal on patsientide tahe ja õdede roll sisaldab ka nende abistamist motivatsiooni kõrgel hoidmisel. Seda enam, et tihti ei tule need inimesed meie juurde omal soovil, vaid lähedaste õhutusel või suisa kohtuotsuse tulemusel,” ütles Hobolainen. “Ravi kestel tuleb õdedel patsientide seisundit jälgida, püüda n-ö libastumisi ennetada, vältida tagasilangusi, julgustada inimest lähtuvalt saavutatud muutustest. Kõik selleks, et keegi enne ravikuuri lõppu vaikselt ära ei kaos.”

Ta märgib, et suheldes kaksikdiagnoosiga patsiendiga on oluline jääda kriitikavabaks. Selles suhtes üsna hellaks tehtud inimesed ei talu noomimist või kamandamist ja ega see lõppkokkuvõttes aita ka.

“Seega on raviõde nii usaldusiski kui kontaktisik. Tihti on just õe kabinet üks vähestest kohtadest, kus patsient saab kriitikavaba suhtumise osaliseks, kus ta ära kuulatakse ja püütakse aidata,” märkis Margit Hobolainen.

Kui mõistad, saad ka aidata

Tartu Ülikooli Kliinikumi vaimse tervise õde Katrin Kerr iseloomustab õe rolli sõltuvusprobleemidega patsientide ravis kui multifunktsionaalset osalust, mille käigus tuleb

TÜ Kliinikumis töötab sõltuvushäirete ravi programmis kuus õde, kel igaühel oma kindel spetsiifika.

“Perearsti või eriarsti suunamisega tuleb meile väga vähe patsiente. Enamik tuleb ise, mõned on ka prokuratuuri poolt suunatud,” kirjeldab Katrin Kerr. “Patsient on palju, või siis on õdesid vähe, aga õe vastuvõtul kliinilise jälgimise all käib inimene kõigepealt kaks kuni kaks ja pool kuud, enne kui ta arsti juurde pääseb. Järjekorrad on lihtsalt pikad,” nendib Kerr. “Vaimse tervise õe iseseisev vastuvõtt kestab umbes tund aega ja selle vastuvõtu jooksul peaks välja selgitatama, kas patsiendil on alkoholi tarvitamisega probleeme ja kui jah, siis milliseid.”

Üldmeditsiinilise ja psühhiaatrilise anamneesi kogumine ja kirja panemine on Kerri hinnangul edasise ravi efektiivsuse mõttes oluline. Esimesel vastuvõtul määratletakse alkoholipruukimise vallandajad ning püstitatakse eesmärgid. Kui mõista sõltuvuse olemust, saab ka aidata, kuidas tungidega toime tulla ja kuidas ennetada tagasilööke.

Korduv vastuvõtt kestab Tartus umbes 30 minutit, patsiendile soovitatakse käia õe juures igal nädalal, vähemalt esimese ravikuu jooksul. Kui patsient soovib, võib ta ka oma ravimite võtmise ühildada õe vastuvõtul käimisega.

Kaksikdiagnoos kipub Kerri sõnul välja tulema psühhiaatrilisest analüüsist ja siis üritatakse patsient saata võimalikult kiiresti psühhiaatri juurde. Kui ilmneb ka psüühikahäireid, tuleb patsient saata psühholoogi vastuvõtule.

Lisaks toimub neile sõltlastele, kes vajavad intensiivsemat sekkumist, sageli on neil ka kaksikdiagnoos, kliinikumis päevaravi.

“Päevaravis on on meil null tolerants. Mõeldud on see näiteks neile, kes viibinud statsionaarses ravis ja kes nüüd n-ö vabaks saanuna võib-olla kohe omal käel hakkama ei saa,” selgitas Kerr. “Eesmärk on seal sotsiaalsete oskuste arendamine ja teadlikkuse parandamine kasvõi selles osas, miks alkoholi liigtarvitamine on halb ja millega võiks tegeleda, et soov juua jälle inimesest võitu ei saaks.”

Alkoholitarvitamise häire raviteenuse osutamise programmis osalevad AS Lõuna-Eesti Haigla, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, SA Pärnu Haigla, SA Tartu Ülikooli Kliinikum ka SA Viljandi Haigla.

Kahe aasta jooksul on ravile pöördunud 2141 patsienti, üldarstiabis on sõelutud 4220 patsienti, toimunud on 48 koolitust. Teostatud on ka uuringuid ja need näitavad, et ravile tulnud inimestest 3/4 olid mehed, vanuserühmade lõikes 31–50 aastased ning veidi üle viiendiku neist kannatasid raske alkoholisõltuvuse all.

Allikas: Pealinn